Kuumakindluse poolest ületab polüpropüleen (PP) polüetüleeni (PE). Tavaliselt on polüpropüleeni sulamistemperatuur ligikaudu 40–50% kõrgem kui polüetüleenil -160–170 kraadi -, mis võimaldab toodetel taluda steriliseerimist temperatuuril üle 100 kraadi ja jääda deformeerimata 150 kraadi juures ilma välise jõuta. Igapäevaelus kasutatakse "No. 5" polüpropüleenist anumaid tavaliselt toidu soojendamiseks mikrolaineahjus (kus temperatuur ulatub tavaliselt 100–140 kraadini), samas kui polüetüleen ei sobi oma halva kuumakindluse tõttu mikrolaineahjus kasutamiseks-ei anumate ega toidukilega. Sarnaselt standardsete pakkekilede puhul sobivad polüetüleenkotid kõige paremini temperatuuridele alla 90 kraadi, samas kui polüpropüleenkotid taluvad suhteliselt kõrgemaid temperatuure.
Jäikuse ja tõmbetugevuse osas iseloomustab polüpropüleeni madal tihedus ja paremad mehaanilised omadused võrreldes polüetüleeniga, eriti selle erakordne jäikus. Polüpropüleen konkureerib üha enam tehniliste plastidega (nagu PA ja PC) ning seda kasutatakse laialdaselt elektroonika-, elektriseadmete- ja autotööstuses. Lisaks on selle kõrge tõmbetugevus ja suurepärane paindetakistus pälvinud selle hüüdnime "voldimiskindel plast"; see talub miljonit painutustsüklit, ilma voltimiseta valgendamata. See omadus on vihjeks polüpropüleenist toodete tuvastamisel ja toimib kaudse markerina nende sortimisel ringlussevõtu ajal.
Madala -temperatuurikindluse poolest on polüpropüleen halvem kui polüetüleen. Selle löögitugevus 0 kraadi juures on vaid pool 20 kraadisest, samas kui polüetüleen jääb elastseks palju madalamatel temperatuuridel; selle rabedustemperatuur on üldiselt alla -50 kraadi ja võib sõltuvalt suhtelisest molekulmassist langeda kuni -140 kraadini. Seega, kui toode on ette nähtud kasutamiseks madala temperatuuriga keskkonnas, on eelistatud tooraineks polüetüleen. Näiteks külmtoidu jaoks kasutatavad kandikud on tavaliselt valmistatud polüetüleenist.
Vananemiskindluse osas on polüpropüleen halvem kui polüetüleen. Kuigi nende molekulaarstruktuurid on sarnased, muudab metüül-külgahela olemasolu polüpropüleenis vastuvõtlikumaks ultraviolettvalguse ja kuumuse põhjustatud oksüdatiivse lagunemise suhtes. Üldine näide polüpropüleenist toodetest, mis võivad vananeda, on kootud kott; pikaajaline päikesevalguse käes viibimine põhjustab nende kotide kergesti pragunemise. Tegelikult, kuigi polüetüleenil on parem vananemiskindlus kui polüpropüleenil, ei ole selle jõudlus selles osas teiste materjalidega võrreldes silmapaistev; kaksiksidemete jälgede ja eetrisidemete olemasolu polüetüleeni molekulides põhjustab halva ilmastikukindluse, muutes selle vastuvõtlikuks päikese ja vihma käes vananemisele.
Paindlikkuse osas on polüpropüleenil suur tugevus, kuid nõrk painduvus-või tehniliselt öeldes nõrk löögikindlus. Sellest tulenevalt erineb selle kasutusala polüetüleenist, eriti kiletoodete puhul; polüpropüleenkilet kasutatakse sagedamini pinna pakendamiseks ja trükkimiseks. Seoses torustikuga kasutatakse standardset polüpropüleeni harva iseseisvalt; selle asemel on nõutav ristseotud polüpropüleen-, üldtuntud kui PPR-. Kuna tavalisel polüpropüleenil on halb löögikindlus ja see on altid pragunemisele, tuleb praktilisteks rakendusteks lisada löögi modifikaatoreid; Näiteks kasutatakse lisaaineid löögikindluse suurendamiseks sellistes toodetes nagu autode kaitserauad.