Polükarbonaadi graanulitel on palju ainulaadseid füüsikalisi omadusi.
Välimuse poolest on polükarbonaadi graanulid tavaliselt värvitud või kahvatukollased ja läbipaistvad, pakkudes paljudes rakendustes suurepärast visuaalset atraktiivsust. Graanulid on üldiselt ühtlase kujuga-enamasti sfäärilised või peaaegu-sfäärilised-, sileda pinnaga; see hõlbustab voolamist ja vormimist töötlemise ajal, vähendades hõõrdumist ja takistust.
Tiheduse osas on polükarbonaadi graanulid suhteliselt kerged, tihedusega umbes 1,20–1,25 g/cm³. See muudab need kergemaks kui paljud teised sama mahuga plastmaterjalid, lihtsustades seeläbi transporti ja käsitsemist.
Neil on kõrge sulamistemperatuur, tavaliselt vahemikus 220 kuni 230 kraadi. Kuigi see nõuab kõrgemaid töötlemistemperatuure, annab see ka suurepärase kuumakindluse, võimaldades materjalil säilitada stabiilsed füüsikalised omadused kindlas temperatuurivahemikus ilma kergesti deformeerumata või sulamata.
Polükarbonaadi graanulitel on muljetavaldav mehaaniline tugevus, mille tõmbetugevus on 60–70 MPa ja paindetugevus umbes 90–130 MPa. See võimaldab neil säilitada oma kuju ja konstruktsiooni terviklikkuse välise koormuse all, muutes need sobivaks suurt tugevust nõudvate komponentide tootmiseks.
Lisaks pakuvad polükarbonaadi graanulid suurepäraseid elektriisolatsiooniomadusi, -mida iseloomustab suur dielektriline tugevus ning madal dielektriline konstant ja hajutegur-, mis toob kaasa laialdase kasutuse elektroonika- ja elektriseadmete tööstuses.
Kokkuvõttes võimaldavad need füüsikalised omadused polükarbonaadi graanulitel mängida olulist rolli paljudes sektorites, sealhulgas autotööstuses, elektroonikas ja elektriseadmetes ning ehitusmaterjalides.